Free software versus open source software

The word "free" can mean different things in English language. The distinction between free software and open source software is that open source software is the description of the development process while free software mean "no price". Free software is most often also open source software, open source software on the other hand is not always "no price" soft.

In recent years there have been made efforts to bring the open source software closer to the business world so that the open source projects could get a bigger user base and be applied to the business world. The initial founder of the GNU license does not approve this approach and does not want to make any compromises between commercial software and open source software - seeing the commercial software and IP principles to be rotten to the core.

I would support the approach where the open source software has commercial applications as well. The good example would be Wordpress.org blogging software where there are both "for price" and "no price" plugins available while Wordpress product itself is open source solution.

The world of open source and free software can also be kind of grey sometimes - such as in cases of "buy me a beer" donation Wordpress plugin software makers for example. It can also be argued that open source software products get the wider user base if the development is motivated by financial situmulus. For example - designing premium commercial Wordpress themes motivates the developer himself, it also increases the number of available themes/plugins for the Wordpress product and thereby increases the overall Wordpress market share.

Applicability of copying restrictions

The copying restrictions is the issue between the user and the producer. It is the free choise of a consumer these days whether or not he ties himself to some software producer because there are usually open source and free options available for any kind of software today. You can either use Microsoft Windows products or Mac and you can use either Microsoft Excel or Openoffice products.

The issue of copying restrictions is not therefore as critical as it used to be several years ago when internet was not around and the internet communities did not create open source software in such manner as they do it today.

The copying restrictions are not technically applicable in most cases today as cracked software is easy to make and use. It is more like an ethical issue - if you do not like that the product is licensed - then go and use some other companies open source software- however - if you like the capacity and features of the lienced product - then you need to allow to the terms attached to it.

The example of trust comes to mind when it was announced that Estonia´s biggest accounting software maker HansaRaama required from its clients the renewal of the software with the corresponding 2000 USD fee, otherwise they threatened to switch off the old versions ompletely. As scandal was coming to emerge they also played with reducing the prices ( initial 2000 USD changed to 500 USD in case of some clients who complained actively ). On the other hand the software maker warned their clients beforehand and on time that they do not intend use the old versions of their accounting software soon and therefore legally everything was correct from their part.

And it is difficult to imagine using open source software for accounting purposes these days - commercial versions are better and more suitable and they are updated often and the software is too country-specific and law-specific. Also it is easy to detect which accounting software is used for the companys balance sheet. You just need to choose the software product that can be trusted and the software producer who cares about you at the end of the day.

Software licensing landscape in 2015

The software licensing landscape will the growth of open source software as it as happened in recent years.

The web software products like CMS will have couple of dominating open source CMS packages like Wordpress, Drupal and Typo3. Even today the White House uses Drupal web software for its home page and Estonia´s biggest energy produer Eesti Energia is using Typo3 for its web page engine. This means that the commercial CMS systems will loose the user base even more rapidly during the years 2010 - 2015 and the use of commercial web software becomes nonsense by 2015. The reason for this is mainly the fact that open source web software is improving and in many cases is better than commercial - largely due to the software developers commmunities who make new developments - plugins etc. Some plugins may have paid versions though.

The same applies to the other web software besides CMS - the web development tools, ftp tools, server software, development frameworks - open source will take over. For example - Dreamweaver which has been one of the leading web development tools until now will loose its market share and will have a minor user base by 2015 among the web development professionals.

On the other hand - the market of offline software remains basicly the same as it is today. For example the commercial closed source designers programs like Photoshop, CorelDraw or AutoCad will be also the major players in 2015 and they will also have the same market share. Thier products have become standard already and they are preferred by the niche profesionals. The price for this software is not so remarkable ( lets say 500 dollars ) if you compare the productivity of this software and the fact that it is a standard in the commercial field. Professionals will still pay the money for the good programs they have used for years and will start to use some new open source competitors if they arrive. For exmple the GIMP is the open source competitor to Photoshop but serious professionals still prefer Photoshop.

Science Business and MIT OpenCourseWare

There has been an attempt made by the MIT to make their lectures available to the wider audience for free. The project is called MIT OpenCourseWare. It includes about 1900 course materials.

The site presents the core academic content–including lecture notes, syllabi, assignments and exams–from substantially all of MIT's undergraduate and graduate curriculum freely and openly to support formal and informal learning around the world.

Each course published on the MIT site require an average of 100 hours of effort to produce.

While the MIT faculty devote 5-10 hours of their own time for each course, it would be impossible for them to produce OCW courses alone. In order to publish materials from 200 courses each year while minimizing impact on MIT faculty time, OCW maintains a publication staff of twelve people who work directly with the faculty to collect and compile course materials, ensure proper licensing for open sharing, and format materials for our site. We also employ two intellectual property staff and four production staff who support our publication team.

The project is funded partly by the university itself and partly by the sponsors. The annual cost to make the courses available online is 3,5 million dollars.

Although it could be argued that this is MIT-s long range marketing trick to make their university name virally spread (its the degree that counts these days - not what you know - so you still need to attend to some university to get the degree ) , on the other hand it is a generous project that makes education available to the global audience and reduces the digital divide.

And there are contributions made by the faculty members to produce these materials. These lectures cost thousands of USD just some years ago, now they are available for free.

GPL licence, compared to BSD

The GNU General Public License (GNU GPL or simply GPL) is a widely used free software license, originally written by Richard Stallman for the GNU project.
The GPL is the most popular of the strong copyleft license that requires derived works to be available under the same copyleft

GNU is used in about 70% of all free software projects. Although GPL licence is free it also strogly emphasises the initial authors rights to determine the faith of the created works - the pieces created by the GPL licence can be used, copied, distributed, modified for any purpose as long as the it is distributed under the same conditions - the next user of the piece can have the same rights and must obey these same GPL conditions. Therefore its not possible to make GPL licenced software into a proprietary piece.

Under this philosophy, the GPL grants the recipients of a computer program the rights of the free software definition and uses copyleft to ensure the freedoms are preserved, even when the work is changed or added to. This is in distinction to permissive free software licenses, of which the BSD licenses are the standard examples. BSD licence allows to make commercial and business versions based on the BSD software.

The GPL requires any derivative work that is released to be released according to the GPL while the BSD licence does not. BSD´s only requirement is to acknowledge the original authors, and poses no restrictions on how the source code may be used.

Two schools of IP rights

There are two different schools of intellectual property rights law. One is European system and the other is Anglo-American system. The Anglo-American system only covers the use of authors economic rights ( varalised õigused ) related to the intellectual property.

The European law system on the other hand differenciates the economic rights and the authors moral rights ( isiklikud õigused ). Moral rights are the aouthors right to be an author , the right to be called an author of the piece, the right to change or not to change the intellectual property item or its appendixes, it also involves the right to protect authors good name.

Moral rights also involve the authors right to say whether or not certain IP item should be published and distributed and made public or not so. Moral rights can not be separated from the person who created the piece and also they can not be transferred to anyone else.

The American system gives all these rights also to the owner of economic rights. This means that the owner of property rights also has the right to do whatever he or she wants with the protected piece.

European system of IP in general presumes that employees who are also authors must transfer their pieces economic rights to the employer.

In some countries it is done so automatically, some other countries ( Finland, France , Germany ) demand that the employer and employee must make a separate agreement on whether or not the employer has the right to economic rights of its employees pieces or not. But even in these countries there is exeption made which is related to the software industry - all the software related works economic rights belong to the empoyers by law also in these countries.

Si it can be said that these two schools of IP laws are not that much different in case of software industry - usually the economic rights belong to the employer. If it werent so I would assume that it would bring and endless flow of court cases where the bitter ex-employees of software companies claim their rights to the software businesses and it would take very long time for the courts to analyse and prove who invented what and who can sell what. In that case a software-lawyers-industry would have beem created - and that court battle industry would produce no good at all to anyone.

So the exception made in the European software industry - that employers get all the economic rights to the software that is produced by the employees - was a wis thing to do. May be Americans are even wiser - as they dont bother with the authors moral rights at all.

Against intellectual property - Brian Martin

Brian Martin makes a case against intellectual property in his books Chapter 3 "Against Intellectual Property".

He argues that intellectual property rights often slow down innovation and exploits Third World countries. He argues that most of the common arguments for intellectual property do not hold up if examined more carefully. He also claims that big part of the products prices these days comes from the IP rights and these costs are hidden usually - consumers dont know actually how much they pay for IP rights - in case of medicine drugs etc.

One of the common arguments for IP is that the authors depend on the royalties. Martin claims that only a few individuals make money for living from royalties - probably only a coupld of hundred writers who could live from royalties in the USA for example. Most of the rewards go to big companies instead. He proposes that the authors should receive some kind of salary instead of royalties, like most scientists do these days.

The other argument for IP rights is usually the argument that protecting authors would stimulate the creativity in the society as a whole. Martin argues that this is not true because most scientists and other creators are creators because of intrinsic motivatiors - the inner drive and natural tendency to be creative, not because it is financially stimulated in any way. Some research even suggests that financial rewards actually slow down the creativity and production in sme cases.

Martin proposes that the whole economic system and the way of thinking needs to be changed along with the IP law and the system to support the creators must be worked out.

Martin proposes several strategies to move from the old system to the new IP system in the world: 1) Change thinking - the awareness of the pluses and minuses of the IP rights in societies 2) Expose the costs - people must be aware of the indirect costs related to the IP rights - such as lawyers etc. This would change the attitudes towards the IP system 3) Reproduce protected works - to copy the protected materials and exploite them as much as possible. It is not possible to change the whole system if all people obey loyally the old IP law system, he argues 4) Promote non-owned information. This means promoting all the information and materials such as freeware software for example. This software distribution usually involves the obligation not to protect the software in any ways and most often also it is prohibitted to re-sell the open source software packages for a price. 5) Develope principles to give credit for outstanding creative innovations. This means that the scientists or other creatoes who have invented something should be credited as the initial innovators - even if the initial ideas and solutions would be distributed freely afterwwards. It could be argued that this is important also because most often the initial innovators get more exposure and have better possibilities to a wealthy life after the initial invention.

I would take the example of the Ruby on Rails programming framework here. The programming language is currently one of the most popular and fastest growing web programming languages because of its ease of use. On the other hand the guy who invented the language - David Heinemeier Hansson - developed it for his company for the project 37signals.com - this was the first case ever where the Ruby on Rails was used for a web project and this is widely known fact in the world. This is a project management software company where the guy works and where he is one of the owners. Although the language itself is an open source framework - Hansson and his company receive much publicity because of the Ruby on Rails. And this helps to sell the product quite well, in fact 37signals is a multi-million dollar company. If you want to get rich also - you might want to watch how Heinemeier teaches the secret of web business.

Twitter used for hactivism

A good example of hactivism would be the use of Twitter for DDOS attacks against Iran in the summer of 2009. Twitter was used for passing the instructions for the attacks and for spreading the message. There were political demonstrations on the streets in Teheran during that time and the government was arresting people. Twitter´s mainly English-speaking users were organizing the attacks at the same time.

One of the responsers asks on the website though - what is the end goal because the targets of the attacks were the government sites : http://www.leader.ir/
http://president.ir/
http://www.irib.ir/
http://www.iribnews.ir/

One participant asks on the blog site - what is the end goal as he thought that these DDOS attacks prevented the Iranian people also to get access to the correct information and pass information about the events in Iran to the outer world.

One participant praized Twitter for spreading the message - the Twitter messages are short and straight to the point.

This case is similar to Estonia in 2007. In Estonia there were also political mass protests on the streets and the Estonian government sites and other important websites were DDOS attacked furing the mass demonstrations from the opposing country Russia. Although Russian government denied any involvement in the cyber attacks and said that the attacks were carried out by the grassroots movement, it is still widely believed that this Estonian case was one of the first cases of cyber war in the world.

In case of Iran it is believed that no other geovernment was involved in any way in attacking Iranian websites furing the political mass demonstrations. Because it is politically correct to think so.

Is Google bombing hactivism ?

Hactivism is defined on Wikipedia web site as following: Hacktivism (a portmanteau of hack and activism) is "the nonviolent use of illegal or legally ambiguous digital tools in pursuit of political ends. These tools include web site defacements, redirects, denial-of-service attacks, information theft, web site parodies, virtual sit-ins, virtual sabotage, and software development."

As there are many clear cases of hactivism I would like to propose a somewhat unique case of political campaign , just to try to figure out whether or not this case falls into hacktivism category.

On Sunday 7, 2003 BBC News reported that Google search for the term "miserable failure" gives the president of the United States George W. Bush as the first search result. That was the year when the Iraq war started, lets remember.

Web users entering the words "miserable failure" into the popular search engine were directed to the biography of the president on the White House website. The trick was possible because Google searches more than just the contents of web pages - it also counts how often a site is linked to, and with what words. Thereby the online community or activists can affect the results of Google searches - called "Google bombing" - by linking their sites to a chosen one.

This trick they pulled got worldwide coverage and could be seen some kind of a political protest.

The term hactivism presumes that some illegal activity is carried out or some legally ambigious activity goes on. While this could not be the case - no laws where broken by anyone and no machines were directly hacked, it can be argued that the Google robots were manipulated in a certain way, so that the search engines algorithm needed to be changed eventually.

This W. Bush Google bombing case became the most famous case and remained so until Google changed its engine algorithm so that the Google bombing cases, such as this one organized by George Johnston on the Old Fashion Patriot blog, are harder to organize these days.

Hackers Ethics in todays world - mistrust authority

There most intriguing point in the hackers ethics would be - "Mistrust authority - promote decentralization." As internet usage is becoming more widely used every day and thereby more and more free information is available , the hackers culture spreads all over the world. It can be argued that the greater availability of the free information in the also creates the plurality of opinions and views. It also moves the centre of political discussion away from the old parliament builgings to the social networks and web forums. This is also understood by the servicemen of authority - such as the CIA in the United States. Recently it was announced that they would start monitoring social networks with their special software - to check what is being discussed, organized etc.

It also means that there is a lot more work to do for the government institutions due to the unpredictability of the public discourse. And this can be quite painful for the old establishment. It reminds me the speech of US senator from the well- known American bankng and oil dynasty Jay Rockefeller. He recently made a speech where he illustrated the terrible dangers of the internet - security threats among others, and asked whether or not it was a good idea to invent the internet after all. See here . It could be therefore a sign that the internet, free information and hackers culture is already shaking the foundations of the old establishment and new rules for the competition are being set.

So hackers work should be concentrated now on preserving the already achieved improvements and not letting the authorities taking their power back. The issues like internet privacy, net neutrality and the Big Brother should be the concern of every hacker these days as there are signs that not everyone likes the hackers culture.

Jargon File and the "back door"

The term that I found most intriguing on the Jargon File dictionary was the simple term "back door". The term itself is defined as following:
"Back door - a hole in the security of a system deliberately left in place by designers or maintainers. The motivation for such holes is not always sinister; some operating systems, for example, come out of the box with privileged accounts intended for use by field service technicians or the vendor's maintenance programmers. Syn. trap door; may also be called a wormhole. See also iron box, cracker, worm, logic bomb."

The term is intriguing in several ways. At first I did not think that the term was invented by hackers and I thought the term was invented by the mainstream IT industry as it is so commonly used. On the other hand - after thinking about it - who else could have coined the term better than the hackers themselves. The term is also intruiging in the sense that is directly related to the main topic of the course - ethics and law as in fact the whole IT ethics and law is in big part related to back doors. Is it ethical to create back doors , what to do if you have discovered the back door in someones system ? I would be interested to study this field more thoroughly - the ethics and law of "back doors".

CyberPatrol software and how it filters

I tried the web filter software CyberPatrol which is supposed to be a market leader in the field in the U.S.

During the installation I chose "Home" user category ( Other being "School" , "Business" etc. ) and also chose the "Child" level filtering which is supposed to be the most intense filtering ( "Late teens" and other such categories are also available ). You can also restrict the users Web access by time of day and set the daily and weekly browse limits. All web activity will be recorded.

After installing it needed to reset the browser and start again. As I conducted the test late in the evening the program initially blocked all websites, by saying the following:

"
Access Restricted
User Profile:
Reason: Access to websites is denied at this time of day.
Category: None
Instant Override: Click here - Password Required
To change any of the filter settings please speak to your CyberPatrol Headquarters’ Administrator."

Then I customized my filter settings and took the Time Monitoring off from the Headquarters, using the user password.

After that I tried to read the website seks.ee and the following message came up:

Access Restricted
User Profile:
Reason: The website is inappropriate.
Category: Hacking & Spyware
Instant Override: Click here - Password Required

To change any of the filter settings please speak to your CyberPatrol Headquarters’ Administrator.

After that the rate.ee portal was tried. I entered the word "seks" into the user searc field and many users with photoes came out. The soft did not block the website although the
page had the word "seks" repeated more than ten times as well as the photos were displayed. As this is not a sex related site in essense but a dating site, it could be normal that the site was
not completely shut off. Then I went to the www.date.ee which also opened nicely while this is also a dating site.

Also tried Google. The regular web search with the word "seks" opened up nicely
http://www.google.ee/search?q=seks&ie=utf-8&oe=utf-8&aq=t&rls=org.mozilla:et:official&client=firefox-a and the results were displayed but if I tried to search the Google images with the word "seks" - the Google site was blocked as well. Also - the regular search with the word "sex" in English language was blocked righ away. Go figure.

Estonias biggest portal delfi.ee is also considered not appropriate for children to see, the Cyberpatrol said that Delfi portal has some "bad links" on their site.

Digital Divide in Estonia

About the digital divide in Estonia.

The most cited research on the internet is the 2002 research paper conducted by EMOR and Praxis research organizations. The groups that use internet less are the older people, people with the lower education and people who live in Southern part of Estonia or North-Eastern part of Estonia, also ethnically Estonians are more active internet users than Russians in general.

Two years later a similar research was conducted by Factum. The western part of Estonia improved significantly in two years since then , while the regions that are populated with Russians did not improve significantly in time. The biggest growth in internet usage in two years came from the biggest cities which can be a result of the more severe competition between ISP-s.

In the biggest cities about 2/3 of the population used internet while in Southern Estonia and North-Eastern regions only slightly over 50% were internet users. This is probably not a big problem in terms of digital divide as there are “enough” connections in the rural areas and the higher net penetration is normal in the biggest cities.

These days there are also online services like Kõu – (www.kou.ee) that enable wireless internet connection basically in every location in Estonia. So the divide is more visible in terms of users age in Estonia and less regionally and there is not much that can be done about it. The initial Praxis research found that the non-users could start using the internet if they would have some financial benefit from it but the potential of financial benefit is also difficult to see among for the elderly.

Ubiquitous internet usage and Estonia , the 4 scenarios

The initial 4 scenarios that were proposed for Estonia for the year 2010 were the following:

1) "Militaristic information oasis" - "little angry country" (like the one in Middle East) with good technological progress but little openness and overall freedom. "Military Estonia".

2) "South Finland" - soft-spoken, well integrated into Europe (and decisively distanced from Russia), but with low innovation capacity. "Subcontractor Estonia" - perhaps the closest to current reality.

3) "The Ferryman" - well-developed, but fully transit-based economy. Innovation and ICT are only to serve the main goal and thus of inferior importance. "Merchant Estonia", which is quite alike to the 'Singapore' scenario of Himanen seen in a previous lecture.

4) "Grand Slam" - the best realisation of both geographical location (transit) and innovative and educational potential. "Innovation/ICT Estonia".

It can be said that “The Ferryman” scenario was cut off by the Russian government , the oil transit has mostly stopped and Russian government does not encourage the transit through Estonia in any way. It changed dramatically for the worse in 2007 when the notorious bronze soldier statue was removed from the center of Tallinn, angering many of the Russian population and the Russian government as well. Or was it vice versa – the anger of the local Russians created the need to remove the statue from the city center. Who knows.

As Ferryman did not work out at all – the Grand Slam is out of the question also. Grand Slam scenario seems to be possible with social cohesion and with the states active participation but as the prevailing political policy has been the ultra-liberal market economy the free-market forces have not turned out to be grand slam for the economy as a whole.

The current situation in Estonia is closest to the “South Finland” scenario – the country has distanced from Russia quite effectively , while the rest of the Europe and NATO are moving closer and closer to Russia and try to cooperate with Russian in any way possible ;) Germans even thought about selling their industrial giant Opel to Russians. The innovation capacity is really low compared to the Scandinavian countries , in terms of registered patents per person for example. This leaves out only simple sub-contracting work ( mostly to Scandinavia ) as the main trend in the society.

Inside Echelon

Duncan Campbell has written an overview of the secret surveillance system Echelon. He writes how the system was created for the interception of international communications and what are the technical capabilities of the system in modern times and how it is used today.

The first reports about Echelon in Europe reported that it can intercept in Europe all e-mail, telephone, and fax communications. The system is not that capable yet though. Also - Echelon is not capable to recognise the content of every speech message and telephone call. But the American and British-run network can access and process most of the worlds satellite communications.

The creation of Echelon also created some ethical issues related to the secrecy of th information and related to how much information should be collected about citizens after all. They collected information on over 40 countries, including the allies in the 1960-s. They also monitored the American celebrities who wer against the Vietnam war.

In 1991 one employee who worked for the system went public and told off the record that the British partner of the Echelon collects basically everything they are capable to intercept - every single telex ( actually illegally). Also they intercepted the embassies, all business deals and even birthday greetings.

"Commercial and economic intelligence is now a major part of the international sigint activity. Under a 1993 policy colloquially known as "levelling the playing field", the United States government under President Clinton established new trade and economic committees and told the NSA and CIA to act in support of US businesses in seeking contracts abroad. In the UK, GCHQ's enabling legislation from 1994 openly identifies one of its purposes as to promote "the economic well-being of the United Kingdom in relation to the actions or intentions of persons outside the British Islands".

This means that they can intercept the business communication all over the world for the benefit of their local corporations. So much about the free market economy, fair trade and information stealing...

Recently there have been reports that CIA has invested in a software company that is monitoring the social networks. In-Q-Tel, the investment arm of the CIA , invested in the fall of 2009 in Visible Technologies, a software firm that specializes in monitoring social media. It’s part of a larger movement on using ”open source intelligence” — information that is publicly available, but often hidden in the flood of all the other media - blogs, radio, tv. The software program provides real-time feeds of what’s being said on social networks, based on a series of keywords. Then Visible “scores” each post as positive or nagative, mixed or neutral. It also finds out how influential a conversation or a portal user is. Finally, Visible gives users a chance to tag posts, forward them to colleagues and allow them to response through a web interface.

If one could understand why it was necessary to start a project like Echelon in the cold war era - for national secutiry issues then it is more difficult to understand why they need to be monitoring the social networks. The other reason could be that CIA thinks that we have entered the era of information warfare where social networks can be used to influence the public opinion and to organize mass demonstrations. CIA being on the social network sites is not a secret interception any more - this is more like standing next to you all the time.

Applicability of nonmarket production and related strategies

Right next to the definition of econodfarf on everything2.com is the argument that Mozarts operas are not necessarily produced so that Mozart was financially motivated. On the other hand there are many famous composers who are creating operas "as a service" or because they got a client who proposed money for creating operas. So it can be said that it works both ways - sometimes the operas are created
by the composers because "they need money" and sometimes they create them for fun or because being a composer is their lifelong hobby, in addition to being a job.

I tend to think that same apllies to the online web services and industry as well, something that related to my occupations. Sometimes people do not know what they are creating in the beginning and what is the final features of the product that they are working on. The products in the web industry are sometimes so innovative that it is quite difficult to predict the market volume of the service or predict how "the creature" can be monetized later on. Latest example of such web products could be Twitter.com, also there I kind of remember that the first big search Youtube.com is trying to figure out even few years after the launch - how to monetize the beast.

Yahoo.com - also started for fun but later on turned out to be useful. Some day also Youtube and Twitter become profitable and find the ways to monetize their businesses.

The point is - sometimes they try to do someting for fun or for charity and later on it may turn out to be a big business. Usually someone else copies the initial idea with the more concrete business oriented intentions. Like Google made a better search engine than Yahoo, and added some additional features and innovative paid services to it ( Adwords, Adsense, Google Analytics for portals with millions of users is also a paid service, at least it was so couple of years ago ).

There are also business models that use both ways - they are open-source products and on the other hand they are aimed at financial benefit - either consultancy, installation services or software services related to open source products ( like selling Wordpress themes or providing Wordpress sites set up as a paid service ).

There are blogs that have been started for fun and later on they earn a lot of money with the blogs. Many experienced and well-paid programmers like to make programs as a hobby, some of these later on can turn out to be great commercial products. 37signals.com was one of such services, 37signals.com was also the first web portal that used Ruby on Rails programming language as the programming languages was invented by one of their founders.

So the non-market production and the commercial production are mixed and they can also support each other in the web services industry.

Pekka Himanen's "Challenges to the Global Information Society"

Pekka Himanen has written a paper for the Finnish parlament in 2004 , called "Challenges to the Global Information Society". He writes about the challenges of the changing world and the challenges for the developed countries as they need to compete with the rising developing nations such as China and India.

He also proposed that his paper should be used by the European Union for planning the economic policies and innovation policies. European Union is behind the United States in terms of innovation and in terms of attracting new talent from around the world.

He sees 3 main societal models in terms of innovation currently in the world:

1. The “Silicon Valley model”, i.e. the American
neo-liberalist model. Best example of this model is the United States itself.
2. The “Singapore model”, i.e. the Asian state-run model in which the governments objective is to attract big companies to the region, this is also encouraged by China and India.
3. The “Finnish model” - which is a European combination of the information society and the welfare state, which is best represented according to Himmanen in his native country Finland. The other Scandinavian countries belong to this group also.

Himmanen sees that the developed countries and European Union have the only main chance to survive and to maintain the current higher living standard by creating and maintaining an "innovative welfare state" where all groups of people have equal opportunities and the innovation and higher productivity comes from the cooperation of different groups. The cooperation of all parts of the society is something that makes this model different from the market-driven Valley model and the Singapore model. He discusses the pre-requirements for the innovation to happen - education system and education priorities, having enough rest, keeping people mentally and physically fit. I would say that the main argument that he makes in the paper is the following:

"In the information society, where learning continues throughout our lives, schools
should not only distribute information but also, and equally importantly, build self -confidence and social skills, as well as help pupils to fulfil themselves by identifying their talents and creative passions." He says that people must "learn to learn" - become able to identify problems, generate ideas and apply source criticism, and cooperate with other people.

He sees that government and private sectors both can create the conditions for fullfilling the peoples self-actualization potential by creating the environment that encourages creativity and productivity. For example - government should encourage that citizens have FREE access to as much scientific information as possible ( museums, other means ). He also proposes that the higher education should be available to all talented people in the society, regardless of their financial status.

He says that European Union in general is doing well in terms of production innovation and engineering but business innovation lags behind the United States in terms of branding for example.

I would say that the article can be concluded shortly that he describes what are the critical success factors of an innovative and productive society in general , in a welfare state.

Mis vahe on BSD ja GPL vabavara litsentsidel

BSD litsents on vabavara versioon, kus kasutajal on õigus teha tarkvaraga mida iganes soovib, kaasa arvatud muuta selle tarkvara suletuks või seda müüa. Seejuures on tarkvarale tavaliselt koodis 3 peamist tingimust mis lisatakse litsentsi kirjeks tarkvarale juurde ning need litsentsi kirjed peavad sinna ka igal juhul kääma. Seejuures tarkvara ennast võib piiramatult levitada igal eesmärgil. Lisaks keelab BSD litsents kasutada tarkvara loomisse panustanud isikute kasutamist lõpp-toote tarkvara versiooni promomiseks ilma selleks luba küsimata.
BSD lubab tarkvara kasutada kommertslikus kasutuses, samuti lubab see integreerida tarkvara kommertstarkvara toodetes ( proprietary commercial products ). Projekti kus osana kasutatakse ka BSD litsentsi alla käivat tarkvara, võib levitada ka selliselt, et muuta see suletud koodiga tarkvaraks ( closed source software ).
Internetis võib saada ka näiteks vaba tarkvara template´i mis on omamoodi universaalne ning templates lünkadesse oma tarkvara projekti nime pannes võib selle enda BSD litsentsiks teha. Selline litsentsi põhi on näiteks aadressil
BSD litsentsi template - http://www.opensource.org/licenses/bsd-license.php

Sellise litsentsi all on näiteks Yahoo User Interface Library , kus Yahoo programmeerimise meeskonna poolt loodud tarkvara on lubatud kasutada teistes veebiprojektides BSD litsentsi all. Yahoo Library on sisuliselt erinevad koodijupid, millega saab hõlbustada veebiarendaja tööd, pakkudes võimalust integreerida neid koodi osasid veebiarendajate poolt arendatavate projektidega. BSD-ga on võimalik ka see et lisaks on tarkvara veel levitatav mingi teise litsentsi tüübi all.

GPL puhul on erinevuseks see, et vabadus tähendab eelkõige tarkvara vabadust. Kui sellist tarkvara levitada siis peab olema kindel see et kood jääb avatuks – open source - ka neile kellele seda tarkvara levitatakse. Seejuures võib selline vabavara olla levitatav raha eest või ka tasuta. Kood peab olema ja jääma open source koodiks igakordsele kasutajale, ka juhul kui keegi midagi juurde arendab ja edasi levitab. http://www.opensource.org/licenses/gpl-2.0.php – GPL litsents.
GPL litsentsi kasutab näiteks maailma üks populaarsemaid blogi ja cms süsteeme Wordpress. Wordpress põhineb PHP ja MySQL rakendusel ning blogi tarkvara kasutamine on tasuta.
Wordpressi kasutaja võib levitada seda tarkvara ja muuta , samuti teha sellele täiendusi (plug-ins). Juhul kui selliseid arendusi on tehtud, peab ära märkima millal ja kelle poolt on täiendused tehtud ning samuti PEAB jätma koodi avatuks (open source) teistele kasutajatele - neile omakorda koos levitamise ja koodi muutmise õigusega.
Wordpressi arendatakse oma vabatahtlike kogukonna poolt, samas on enamik peamisi arendajaid tööl firmas Automatic. Lisaks arendajatele on ka vabatahtlike testijate kogukond, kellel on olemas esmane ligipääs Beta versioonidele tarkvarast. Vigade avastades naad saavad saata teateid leitud vigadest Trac keskkonda.

Kuidas saada häkkeriks

Vaba tarkvara kogukonna täht Eric S. Raymond on kirjutanud kokkuvõtva artikli "Kuidas saada häkkeriks." Ta kirjutab sellest, kuidas saaks ühest inimesest häkker ja mis ühte ehtsat häkkerit üldse iseloomustada võiks.

Häkkerid kuuluvad kogukonda , mis koosneb tipp-programmeerijatest ja võrguässadest kes jagavad teatud kultuurilisi ühisväärtusi ja on moodustanud selle baasil omalaadse kogukonna. Häkkeriks saad sa siis kui sa oled osa sellest kultuurist, oled sellesse andnud oma panuse ning teised selles olijad tunnevad sind ja nimetavad sind häkkeriks.

Häkkerite mõtteviis ei pea olema piiratud tarkvaraga ja arvutitega. Seda mõtteviisi võib kohata mistahes teaduse või kunsti kõige kõrgematel tasemetel. Tarkvarahäkkerid tunnustavad neid mujal leiduvaid sugulashingi ja võivad ka neid häkkeriteks kutsuda. Mõned häkkerid koguni väitvat et
häkkeri loomus ei sõltu sellest keskkonnast kus ja millega häkker töötab. Raymond kirjutab oma kirjatükis tarkvarahäkkeritest ja häkkeriks saamisest.

Jargon File annab häkkeri kohta erinevaid definitsioone kuid enamik nendest on seotud tehniliste oskustega ja armastusega probleemide lahendamise vastu ja piiride ületamise vastu.

Raymond annab mõned asjad, mis tuleks selgeks õppida selleks, et häkkeriks saada:

1. Õpi programmeerima
2. Hangi üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja õpi seda kasutama
3. Õpi kasutama veebi ja kirjutama HTMLi
4. Kui sa ei oska piisaval määral inglise keelt, õpi see ära

Esimesel kohal selles loetelus on programmeerimise selgeks õppimine. Selle all peetakse siin silmas eelkõige eksperdi taseme saavutamist sel alal. Huvitav tähelepanek, mida mainib Raymond , on see, et inimesel kulub valdavalt mistahes elu valdkonnas tipp-eksperdiks saamisele 10 aastat – malemängust kuni maalimise ja ujumiseni. Isegi Mozart olevat 10 aastat enne muusikat teinud, enne kui 14 aastaselt oma heliloominguga välja tulema hakkas. Seda teemat on uurinud näiteks Bloom (1985), Bryan ja Harter (1989), Hayes (1989). Simmon ja Chase (1973). See reegel tundub ka minu arvates kehtivat. Kui vaadata kasvõi profipalluriteks minevaid 18-19 aastasi sportlasi, siis valdavalt on neil taga 10 aastane mängukogemus. Ei esine ju sellist asja , et eelmisel aastal hakkas noormees mängima ja järgmisel aastal valiti profikorvpalluriks miljonise palgaga.

Selle 10 aasta reegli puhul Raymond tundub, et vaikib sellisest asjast nagu talent ja ei räägi sellest ka Norvig. Samas tundub nii, et saa igast inimesest profikorvpallurit ja ei saa ka igast inimesest 10 aastaga tipp-programmeerijat ehk häkkerit.

Õppima alustamiseks soovitab Google häkker Peter Norvig , et tuleks leida endas huvi programmeerimise vastu ja tunda asjast lõbu. Lõbu peaks olema alguses nii laialt , et sellest jätkuks siis järgmiseks 10-ks aastaks. Õppimise käigus on oluline suhelda palju teiste programmeerijatega ja lugeda teiste programmeerijate kirjutatud koodi. See on olulisem Norvigi arvates kui õpikute lugemine ja koolis käimine. Kõvemad tegijad olevat valdavalt iseõppijad ja tuuakse näide ka ühest häkkerist , kes kirjutanud edukalt koodi, kuid on piirdunud keskharidusega.
Kõige parem viis programmeerimist õppida on nende meeste arvates ise koodi kirjutada - õppimine läbi tegemise. Teaduslikult kõlaks see selliselt, et isikute maksimum tase ei tulene mitte kogemuste pagasi suurenemisest,vaid taset on võimalik parandada pideva pingutusega ja kordustega. Umbes nagu vabaviske harjutamine spordis – kogemusi ja oskusi võib olla , aga kogu aeg peab harjutama ja kordama – siis säilib tase kõrge.

Üks asi, mida Raymondi kirjatükist ei oleks osanud oodata on see, et programmeerimise õppimise alustamiseks ta soovitab mitte alustada Java programmeerimise keelest. Samas on Java koolides üle maailma õppekavades, kus objekt-orienteeritud programmeerimise algkursus antakse tihti just Javas. Java olevat tema väitel küll hea selleks, et anda algajatele kiiresti võimalus teha mõned töötavad graafika rakendused , kuid ei ole hea selleks et õppida selgeks programmeerimise teised olulised põhialused.

Raymond soovitab alustada programmeerimist mitte Javaga, vaid Pythoni programmeerimise keelega.

Lisaks muidugi on vajalik teha endale selgeks HTML ja alustada seda näiteks aadressiltHTMLdog.com

On olemas ka veel häkkeritele sarnase nimega seltskond, keda nimetatakse “kräkkeriteks”. Need on peamiselt noorukid, kes tunnevad lõbu arvutitesse sissemurdmisest. Pärishäkkerid ei taha nendega midagi tegemist teha. Ma siis samuti nendest ei kirjuta. Veel vähem sooviks kirjutada sellest , kuidas saada kräkkeriks. Kui häkkeriks saab ennast pidada siis kui teised sind nimetavad häkkeriks, siis sama võiks kehtida ka kräkkerite puhul. Kuid siis on arvatavasti kräkkeri nime saamiseks vaja sooritada ühine kuritegu.

Raymong kirjutab ka mõned juhtnöörid häkkeritele, mis käivad häkkerite kultuuri juurde ja millest võiks joonduda:

1. Kirjuta avatud lähtekoodiga tarkvara
2. Aita teiste poolt kirjutatud tarkvara testida ja siluda
3. Avalda tasuta kasulikku teavet
4. Aita vabatahtlikult hooldada infrastruktuuri
5. Teeni häkkerikultuuri

Lisaks annab Raymond oma kirjatöös ka rida täiendavaid stiilipunkte häkkeritele. Need on lisa-oskused või harjutused , mida paljud häkkerid peavad oma mõtteviisi ja filosoofiat arendavateks tegevusteks. Ta soovitab kirjutada korrektselt emakeeles ja arendada sõnamänge ja sõnakilde. Samuti toob ta ära ka muid tegevusi, millega võiks üks häkker tegeleda. Nendeks on idamaiste meditatsiooni tehnikate õppimine (eelkõige zen) ja võitluskunstide õppimine, samuti muusika kuulamise oskuse arendamine.

Kõige häkkerlikumad võitluskunstid olevat need, mis rõhutavad vaimset distsipliini, lõdvestunud valmisoleku seisundit ja olukordade kontrollimist, mitte niivõrd toorest jõudu.

Samuti soovitab Raymond millegipärast lugeda just ulmekirjandust, see olevat samuti häkkeritele omane. Miks mitte lugeda ka ajakirjandust ja luuletusi ?

Raymondilt tahaks lõpetuseks küsida , et millisel kohal on naised häkkerite kultuuris, kui palju neid on häkkerite hulgas ja kräkkerite hulgas ning kas naised peaksid samuti karated õppima ja näiteks küünarnukiga telliskivi pooleks lööma kui soovivad stiilsed häkkerid olla.

OpenOffice.org ja Firefox vabavara projekti arendusest

OpenOffice.org ja Firefox arendused.

Mis on OpenOffice.org

OpenOffice.org , mida tuntakse ka lihtsalt OpenOffice nime all , on kontoritarkvara , mis sobib erinevatele operatsiooni süsteemidele. Teda levitatakse vabavarana. See tarkvara toetab formaati OpenDocument Format (ODF) andmete vahetuseks erinevate faili formaatide vahel, muuhulgas toetab ka Microsoft Office formaate. Alates 2009 aasta märtsist toetab OpenOffice 80 keelest.

OpenOffice.org arendus sai alguse StarOffice tarkvarast, mis on kontoritarkvara pakett, mida alguses arendas StarDivision ja mille omandas arvutifirma Sun 1999. aastal. 2000. aasta juulis tehti lähtekood avalikuks. Tänaseks on Suni StarOffice enda arhitektuur põhinev OpenOffice.org algsel koodil, millele on lisatud teatud autoriõigusega kaitstud komponendid.

OpenOffice nimi ise on registreeritud kaubamärk, mida omab üks Hollandi firma ja lisaks on see kasutusel firmal Orange Suurbritannias. Seetõttu on õige ja korrektne toote nimetus OpenOffice.org

The OpenOffice.org API plugin for NetBeans lihtsustab OpenOffice.org lisamoodulite (extensions) arendust. Seda saab kasutada OpenOffice.org programmeerimiseks, samamoodi laiendada OpenOffice´t et anda sellele täiesti uut funktsionaalsust. The OpenOffice.org API plugin lihtsustab uute arendusprojektide tegemist. ( http://wiki.services.openoffice.org/wiki/OpenOffice_NetBeans_Integration )

Sun Microsystems teatas, et StarOffice lähtekood on tehtud avalikuks LGPL litsentsi alusel ja Sun Industry Standards Source License (SISSL) kavatsusega luua avatud lähekoodiga arendusmudel sellele tarkvara projektile. 2005. aastal loobuti SISSL litsentsist ja jäeti tarkvara ainult LGPL litsents kasutusse.

Algseteks eesmärkideks oli kohandumine Microsoft Office tarkvaraga, parem ja kiirem jõudlus ning väiksem mälu kasutus, parem integreerimine teiste platformidega ( eriti GNOME-ga), parem front-end selleks et luua raporteid, forme ja päringuid. Samuti integreeriti süsteemiga SQL andmebaas ning sooviti luua programmile parem kasutajamugavus ( usability ). Beeta versioon sellest tarkvarast tehti avalikuks 2007 aasta märtsis.

Sun subsideerib OpenOffice arendamist kuna soovib kommertsalustel pakkuda oma klientidele StarOffice kontori paketti. StarOffice on Suni enda kommertsalustel töötav toode, millega nad pakuvad OpenOffice juurde lisaks erinevaid lisavõimalusi: 1) lisa fondid ( eriti Ida-Aasia kirjatüübid) 2) Adabas andmebaas 3) Lisa templated dokumentide jaoks 4) Clip art asjad 5) Sorteerimise funktsionaalsus Aasia versioonidele 6) Lisa võimalused failide filtreerimiseks 6) Konfiguratsioonide manageerimise võimalused 7) migratsiooni hindamise tööriist ja macro migratsiooni tööriist.

Vastavalt OpenOffice missiooni kirjeldusele on OpenOffice.org projekti missiooniks “Luua kogukonnaga juhtiv rahvusvaheline kontoritarkvara toode, mis töötaks kõigil peamistel tarkvara platformidel ja tagaks ligipääsu funktsionaalsusele ja andmetele läbi vabavara komponentide API-de ja XML-il baseeruvale formaadile.” OpenOffice.org eesmärgiks on konkureerida Microsoft Office´ga ja sellega saab avada kõiki faili formaate, mida saab ka avada Microsoft Office programmis.

OpenOffice.org lehelt saab lisaks ka nimekirja programmi lisa komponentidest ja laiendustest, mis osaliselt on tasulised, näiteks rakendus millega saab andmebaasi raporteid koostada või rakendus EuroOffice, mis on mitmekeelne rakendus eurooplaste jaoks ning tasuta. EuroOffice Professional näiteks on juba eraldi rakendus ja see on tasuline. http://www.multiracio.com/eurooffice

Kui vaadata OpenOffice.org viimaseid tarkvara versioone, siis nad toovad uue versiooni turule keskmiselt iga 3 kuu järel. Eelmine versioon tuli turule Jaanuari lõpus 2009. aastal ja see sisaldas peamiselt bugide parandusi. Sellele eelnes versioon Oktoobris 2008, kus olid juba uued arendused ja lisafunktsionaalsus. Oktoobri lõpus anti välja ka versioon turvaaukude parandamiseks ja bugide parandamiseks.

OpenOfficel on ka oma turvameeskond. Alates 2008 aasta juunist ei ole turvafirma Secunia leidnud OpenOffices turvaauke. Kaspersky on näidanud ära võimalikud turvariskid , kuid teadaolevalt ei ole avalikkuses ringlevaid turvariske hetkel olemas. Prantsusmaa kaitseministriga kohtumisel olevat tulnud teemaks suuremad võimalikud turvariskid programmis, kuid arendajad ise väidavad et tegemist ei ole mingi kriitilise turvariskiga. Sarnaselt Microsoft Word´ile ka OpenOffice dokumendid sisaldavad meta andmeid selle kohta, mida dokumendis viimati muudeti ja kelle poolt.

OpenOffice.org puuduseks on see et ta on seotud Java Runtime Environment´iga, mis ei ole vaba tarkvara ja mis samuti kuulub Sunile. Seda sõltuvust püütakse hetkel vähendada ja panna tarkvara jooksma GNU Classpath platformi peale. Osa OpenOffice funktsionaalsusest on senini sõltuvuses JRE tehnoloogiast , kuid kuna Java on plaanis viia samuti GNU litsentsi peale, siis selline sõltuvus pikas perspektiivis ei ole määrav.

OpenOffice on levitatav vabavarana nii erakasutuses kui firmade jaoks. Samas müüakse programmi ka internetis – koos lisateenustega nagu näiteks 24 tunnine tehnilise toe teenus või programmi saatmine kasutajale CD-kettal.

OpenOfficel on ka oma arendajate manual, kus on ära näidatud OpenOffice arendamise võimalused ja moodulid.
http://wiki.services.openoffice.org/wiki/Documentation/DevGuide/OpenOffice.org_Developers_Guide


Mis on Firefox

Mozilla Firefox on veebibrowseri projekt, millel on maailmas 22,48%-line osakaal browserite turul, jäädes alla ainult Microsofti Internet Explorerile. Firefoxi omaduste hulka kuulub tabi-dega lehitsemise võimalus, keelekorrektor, bookmarkimise võimalus, download manager ja integreeritud otsimootori võimalus ( tavaliselt on sisse integreeritud Google ). Firefoxil on ka palju lisamooduleid, mida arendavad kolmandad osapooled. On palju erinevaid lisamooduleid, millest populaarsemad on NoScript Javascripti blokeerimise moodul, FoxyTunes meedia player, reklaamide blokeerimist võimaldav Adblock Plus, Stumble Upon mis võimaldab veebilehti leida ning Xmark bookmarkide märkimise rakendus.

Firefox töötab erinevate Linux, Mac OS X, Microsoft Windows platformide peal ja paljude teiste Unixi laadsete operatsiooni süsteemide peal. Viimane stabiilne versioon 3.0.10 anti välja 2009 aasta aprillis. Lähtekood on avatud ja litsentseeritud kolmik-litsentsina – GNU, GPL/GNU , LGPL / MPL . Need litsentsid lubavad igaühel vaadata, muuta ja levitada lähtekoodi ja mitmed avalikult kätte saadavad rakendused on ka selle peale ehitatud. Ametlikud lõppkasutaja versioonid programmist on aga litsentsitud Mozilla End User License Agreement ( EULA ) all, kaasa arvatud Firefoxi nimi, kujundus. Kuna Microsofti operatsiooni süsteemides on lisaks ka clickwrap kasutajaleping, mis määrab ära kasutustingimused , siis Free Software Foundation ei pea neid programmi versioone vabavaraks.

Mozilla kasutab seetõttu kolmik-litsentsi. Arendajad saavad vabalt valida millise litsentsi versiooni alt nad programmi alla laadivad , kui nad soovivad näiteks piiratud kasutusega lisarakendusi luua Firefoxile , siis võivad näiteks MPL litsentsi all toimetada.

Nii nagu on OpenOfficel nii on ka Firefoxil väga suur extension´ite valik avalikkuses kasutusel. Need võib leida kodulehelt https://addons.mozilla.org/en-US/firefox/

Firefoxi arendus ise on jagatud moodulitesse ja igal moodulil on oma pealik (owner) , kes vastutab selle mooduli arenduse eest. Omanik võib valida omale ka järeltulija (inglise k. - peer), keda omanik on volitanud abistama mooduli valmimisel. Igal moodulil on lisaks ühele omanikule mitu järeltulijat. http://www.mozilla.org/owners.html

Lisaks on kogukonnal ka oma kogukonna portaal, kus kirjas arendusega seonduv info https://wiki.mozilla.org/MozillaWiki:Community_Portal , viimased uudised ning ka lingid viimastele koodi versioonidele ja parandustele - https://wiki.mozilla.org/index.php?title=Releases&curid=22471&diff=142215&oldid=142096 ,
https://wiki.mozilla.org/Special:RecentChangesLinked/Help:Contents

Üleval on portaalis ka pikemaajalised eesmärgid, näiteks accessibility plaanid on 2009 aastaks ette , aadressil https://wiki.mozilla.org/Platform/2009-Accessibility-Goals

Internetis on levinud ka kriitikat firefoxi arendamise teemadel, kus on varasemalt puudusena välja toodud seda, et ainult 6 inimest vaatavad koodi üle ja üks kirjutab laisalt ülevaateid teistele. Selline kriitika esines aastal 2005 Slashdotis http://developers.slashdot.org/developers/05/03/06/2232211.shtml?tid=154&tid=8

OpenOfficet arendab hetkel üle 100 programmeerija. Versioonide uuendamiseks kasutatakse cvs Verson Control süsteemi. http://tools.openoffice.org/dev_docs/OOo_cws.html . Peamised programmi osad on jagatud erinevatesse cvs harudesse niiöelda puuna. Igas harus on tavaliselt vähemalt kord nädalas püstitatud uus milestone.

Nii nagu on Firefoxil oma kogukonna veebiportaal, on sama asi ka OpenOfficel. Selles on samuti oma arenduste roadmap http://wiki.services.openoffice.org/wiki/Features , koht kust saab alla laadida Subversionist viimaseid versioone koodist

Arenduse protsess ise on sarnane Firefoxiga – iga mooduli eest vastutab vabatahtlik või moderaator, kes vaatab üle vabatahtlike poolt saadetud koodijupi ning kommenteerib või muudab seda. Isik , kes soovib uue arenduse lisada, saab Subversionist viimase versiooni vastavalt milestonile alla laadida ning oma koodijupi sinna lisada, seejärel ta vaatab kuidas tema koodijupp võiks ühilduda teiste moodulitega, testib seda ning saadab üle vaatamiseks oma haru moderaatorile. http://tools.openoffice.org/background.html OpenOffice.org puhul on erilaadne veel see, et kuna Suni teine toode OfficeStar baseerub OpenOffice peal siis arendatakse mõlemat toodet sisuliselt koos.

Raymond ja vabavara arenduse edu kriteeriumid

Eric S. Raymond, kirjutab oma teoses "The Cathedral and the Bazaar" sellest, kuidas loodi Linuxi tarkvara vaba tarkvara "turu" arendusmudeliga. Ta püüab aru saada kuidas on see võimalik , et selliste mittetraditsiooniliste tarkvara arendusmeetoditega saab luua niivõrd eduka toote ja kas esineb mingeid seaduspärasusi , millega saab ka kõiki teisi vaba tarkvara projekte sama edukalt arendada. See artikkel on omalaadne selles suhtes, et selles püütakse kirjeldada ühte teedrajavat edukat projekti - Linuxi projekti, kuid sellest Raymondi kirjeldusest endast sai samuti teedrajav teos. See on üke peateoseid selles osas, kuidas peaks arendama vaba tarkvara - turu - projekte üldisemalt , millised on peamised edu kriteeriumid, miks on selline arendusmudel edukas.

Alguses ta toob välja põhjused, miks üldse sellise asjaga tegelema hakatakse nagu vaba tarkvara. Et mis sunnib inimest ilma rahata selle asjaga tegelema. Algseks tõukeks on tavaliselt mingi isiklik vajadus või “kiiks” mingi valdkonna tarkvara vastu. Raymond soovis luua vaba tarkvara projekti , mis baseeruks POP3 meilide saatmise tehnoloogial ja mida ta vajaks ning mis kõrvaldaks juba olemas olnud toodete puudused.
Ta ei pea seejuures oluliseks seda, et kogu kood oleks arendaja poolt isiklikult ise tehtud vaid peab suureks oskuseks ja märksa efektiivsemaks lahenduseks seda kui arendaja suudab kiiresti võtta kasutusele ja muuta ning kohandada kellegi teise poolt kirjutatud tarkvara. See olevat ka tõeliselt andeka programmeerija tunnus.
Raymond sai oma projekti arenduseks algse tarkvara ja selle kasutajate baasi Carl Harriselt, kel puudus edasine huvi asjaga tegelemise vastu, kuid kes soovis selle edasi anda aktiivsele asjast huvitatud entusiastile. Et toode tuli Raymondile koos kasutajatega, siis andis see kohe ka võimaluse testida neid metoodikaid, mida on kasutanud oma tarkvara arenduses kasutajaskonnaga suhtlemisel Linux.
Iga vabavara projekti jaoks on oluline, et algne kood ja arhitektuur oleks heal tasemel ja et esialgsed arendajad paneks asjale tugeva aluse. See peaks andma motivatsiooni ka teistele arendajatele ning algsete arendajate puhul on veel oluline võime eristada uute pakutavate lahenduste sobivust olemasoleva koodiga. Linusel olevat need omadused olemas olnud.
Üheks peamiseks tarkvara arenduse eripäraks , mis Linusel oli kasutuses oli uute koodi versioonide ja arenduste kiire ja varane turule toomine. Selline põhimõte oli olnud ka Unixi arendamisel, kuid Linux viis selle uuele tasemele ning vahe oli intensiivsuses millega uusi versioone avalikkuse ette toodi. Ei olnud harvad juhtumid kus uus tarkvara versioon tehti avalikuks mitu korda päevas koos vastavate kommentaaridega.

Selline põhimõte omakorda oli tulemuslik seetõttu, et kasutajaskond sai kiirelt näha koodi selle juurutamise algfaasis ning suur kogukond andis selle eelise, et keegi tavaliselt ikka vead üles leidis. Sellest on saanud omalaadne Linuxi arendamise põhimõte või kreedo, et iga viga on leitav koodist kui sellest on piisav arv silmi üle käinud.

Sellise arenduse eripäraks on veel ka see, et traditsioonilise tarkvara arenduse puhul on arendus jagatud kahte gruppi – programmeerijad ja teises grupis on testijad. Avatud koodi puhul neid piirjooni ei ole ja igaüks näeb koodi ja saab teha ettepanekuid koodi parandamiseks. See kiire tagasiside meetod viib ka parema kommunikatsioonini ning parema arusaamiseni vigadest arendajatel ja testijatel kuna osatakse vaadata koodile peale nii arendaja kui testija vaatepunktist.

Raymond räägib küll ka tarkvara arenduse põhilistest meetoditest ja võrdlusest vanamoodsa katedraali meetodi tarkvara arendusega, kuid tema artiklis on suur osakaal pandud kogukonnaga suhtlemisele. Ta räägib sellest kuidas ta ergutas oma kasutajaid osalema pidevalt ning kuidas ta kiiresti uusi versioone avalikkuse ette tõi ning üritas igakülgselt kasutajaid motiveerida ning tunnustada. Ta toob ka välja huvitava paradoksi - mida rohkem sa kogukonna liidrina tunnustad hea panuse andnud liikme tööd, seda rohkem arvatakse et tegelikult oled sa suurema osa sellest tööst ikka ise ära teinud ).

Kuigi vaba tarkvara arendatakse mitteformaalses anarhiat meenutavas õhkkonnas, siis Raymond peab oluliseks ikkagi lõppkasutajaga arvestamist. Lõppkasutaja ja tema ootused ning vajadused ei jää ka vaba tarkvara puhul unustusse. Ühe näitena sellisest arenduses tõi ta välja piirangu seadmine meilide läbi laskvusele, mida olevat soovinud peale panna Euroopas asuvad community liikmed. Nii ka tehti.
Toote arenduse juures peab ta oluliseks , et toode oleks piisavalt lihtne ja arusaadav, tehniliselt liiga keerukaks ajamine võib kogu projekti tema arvates kinni jooksutada.

Raymond tuleb oma kirjeldustes ikka uuesti ja uuesti kogukonnaga suhtlemise teemadele ning eestvedamisele. Üheks oluliseks teguriks projektide elluviimisel on liidrite programmeerimise oskused, kuid mitte vähem oluliseks inimeste käima tõmbamisel ei pea ta “sarmikas olemist”. Väga raske on vaba tarkvara projekti alustada ja esimesi samme teha turu meetodi arendusel, peab olema keegi kompetente ja ülesannet püstitav algne persoon , kes kogu projekti “ära seadistab.” Edu printsiibiks on see, et briljantse kompetentsiga tegelane sõnastab särava visooni selliselt et vabatahtlikud võtaksid initsiatiivi ja hoolitseks juba ülejäänu eest.

Osa tarkvara tööstusega seotud inimesi on ka arvanud, et vaba tarkvara - turu meetodi - edu aluseks on olnud see, et nendes projektides osaleb või suudab osaleda kõigest 5% kõige andekamatest programmeerijatest ehk siis seda tarkvara luuakse oma ala tippude poolt. Samuti on teada , et on olulised tootlikkuse vahed tavalise programmeerija ja tipp-programmeerija vahel.

Teiseks selliste projektide edu aluseks , mida rõhutab Raymond , on entusiasm – joy is the asset. Kuna kogu vaba tarkvara arendus töötab vabatahtlikkuse alusel , siis võiks seda ka loogiliseks pidada. Õigupoolest on see üks loogilisemaid asju kogu selles vaba tarkvara arendamise kirjelduses võrreldes katedraali tarkvara arenduse meetodiga. Väga paljud põhimõtted , arendusmudelid tunduvad käivad risti vastupidi nendele põhimõtetele mis traditsiooniliselt on olnud kehtivad katedraali mudelis.

Entusiasmist vaba tarkvara arendus tekkis ja see on jäänud ka selle arendusmeetodi põhiliseks edu kriteeriumiks minu arvates. Nagu ütleb ka Raymond lõpetuseks, siis mängimine on majanduslikult kõige efektiivsem töötamise viis. Tuleb hoolitseda et asi oleks meeleolukas ja lõbus , mida inimesed sellelaadsetes projektides teevad ja samavõrd oluline selle turu juures minu arvates on see, et keegi aeg ajalt näitaks tõelisi “jõu ja ilu numbreid” , mis inimesi tsirkusesse uuesti ja uuesti tagasi tooks. Peamine selles artiklis minu meelest on see, et rahvas oleks pidevalt saalis, siis on asja tegemisel mõtet ja kui rahval on lõbus kokku tulla siis mõttetalgute vormis saab üldjuhul mistahes probleemid ka sobiva ülesande püsituse korral ära lahendada. "Kuni su küla veel elab, elad sina ka."

Vabadus kui õigus ja kohustus

Eben Moglen räägib oma artiklis “Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright” sellest, kuidas on arenenud ja muutunud tarkvara litsentseerimise põhimõtted. Kunagi olid arvutitööstuses ajad kus kogu turgu domineeris üks ettevõte – IBM. Sel ajal olid arvutid suhteliselt kogukad ja keerulised masinad. IBM-il oli tavaks oma tarkvara vabalt kasutada anda koos lähtekoodiga. Kood oli küll IBM-i oma ning oli suures osas IBM-i töötajate kirjutatud, kuid seda jagati ka oma klientidele tasuta ning innustati kliente tegema täiendusi sellele tarkvarale. Kuna nad domineerisid turgu ja olid peaaegu monopoli seisuses sellele ajal , siis on see ka loogiline kuna monopoolne turu positsioon võimaldas teenida kasumit eelkõige riistvara tootmise pealt.

Sellel ajajärgul oli tarkvara seotud kindlate tootjafirmadega, kuid tarkvara arendajad ei suhelnud omavahel aktiivselt. Tarkvara ei jagatud kasutajate vahel mitte üle võrgu , vaid magnetlintidel. See omakorda eeldas seda, et tarkvara arendusprotsess pidi olema mingil kujul tsentraliseeritud. Juhul kui kasutaja tegi parandusi ja täiendusi omalt poolt IBM-i tarkvarasse, siis esmalt jagati uut koodi IBM-i endaga. Seejärel IBM otsustas , kas pakutud uut lahendust võiks kasutada ning integreerida olemasoleva koodiga. Sellest tulenevalt oli arvuti tarkvara vaba tarkvara – selle omamiseks ei olnud vaja raha kulutada ja kasutustingimused võimaldasid koodiga ise eksperimenteerida ja seda muuta ning täiendada.

Sellel ajal ei olnud autoriõiguste küsimusi selles mõttes, et ei olnud seadusega piiritletud õigust “kedagi välja jätta” tarkvara arendamise õigustest ( to exclude others ), mida peetakse autoriõiguste esmaseks sisuks ja mõtteks USA ülemkohtu poolt.

Läks mõni aeg mööda ja tarkvara tootmise turule tekkis samuti üks domineeriv tegija ja peaaegu monopoolses staatuses tegija, kelleks oli Microsoft. Nüüd aga tekkis vastupidine huvi ning firmale muutus oluliseks, et saaks laiema avalikkuse “välja jätta” ja ise määrata tarkvara arenduse standardeid ja taset, sest Microsofti võim seisnes eelkõige Windows lähtekoodi omamises. Kui nende toode oleks olnud vabalt saadaval ja igaüks oleks saanud sellele täiendusi teha, oleks see võinud olla ohtlik Microsoftile kui tarkvara tootjale raha teenimise mõttes. IBM-ile samas oli omal ajal kasulik jagada tarkvara vabalt laiali , sest kasumit teeniti eelkõige riistvara müügi pealt ja IBM oli riistvara müügi monopol. Microsoft endale sellist luksust lubada ei saanud , et oleks saanud arvuteid tasuta laiali jagada selleks, et paremini selle sees oma tarkvara müüa.

Sellest tekkiski firmale strateegia, kus eesmärgiks oli leida innovaatilisi ideid väljaspoolt ning need kas maha suruda või muuta enda tarkvara osaks. Selline teguviis oli tulus ja pani tarkvara arenduses kesksele kohale autoriõigused ja omandisuhted.

Võib öelda, et Microsofti turunduse strateegiaks oli oma toodete loomine niiöelda algaja arvutikasutaja jaoks , kes ei olnud tehniliselt kuigi taibukas ning kasutas “hirmu, ebakindlust ja kahtlusi” selleks et hoida arenenumad arvutikasutajad eemale Microsofti võimalikest konkurentidest. Konkurentide olemasolu ja ellujäämine oli alati kahtluse all kuna Microsoft domineeris nii tugevalt turgu.

Kuna Microsoft oli monopol, siis juhtus see mis tavaliselt monopolidega juhtub – kvaliteet langes kuna motivatsiooni kvaliteedi nimel pingutamiseks eriti ei olnud. Tarkvara kvaliteet ja tarkvara tööstuse areng kannatas.

Muutus olukorrale tuli koos võrkude tekkega. Esialgu loodi Unixi süsteem, mis töötas erinevatel arvutitel ja pidi olema omas mõttes universaalne. Samas oli sellel süsteemil ka puuduseks see, et see ei olnud päris vaba. Vaba tarkvara arendusele pani aluse Richard M. Stallman, kes töötas MIT-is tehisintellekti loomise alal. Tema ideeks oli luua süsteem, mida arendatakse ühistööna kollektiivselt ja mis oleks esimene tõeliselt vaba kasutusega tarkvara. Seejuures tähendaks sõna “vaba” eelkõige vaba kasutamise ja muutmise õigust, mitte niivõrd vaba hinda – ehk tasuta olemist. Süsteemi nimeks sai GNU - “GNUs Not Unix”.

Kui Linus hakkas looma Linuxi süsteemi UNIX-i peale, siis oli tal mõte integreerida oma süsteem GNU süsteemiga ja lasta tarkvara vabaks selliselt, et kellelgi ei tekiks võimalust teha sellest tarkvarast konkreetselt kellegi omand. Ühistöö Linuxi kallal kandis vilja ja Microsoft oli ka ise sunnitud tõdema et tegemist on kvaliteetse asjaga. Üks Microsofti ettevõtte sisene memo ka lekkis avalikusele, kus nad tunnistasid, et Linux on usaldusväärne tarkvara selleks, et kasutada teda kriitilistes töölõikudes ja et avatud lähtekoodi mudel annab asjale pikaajalise usaldusväärsuse, mis ületab paljude teiste operatsioonisüsteemide konkurentsivõime.

Klassivahe on üsna märgatav just arenenud ja nõudliku arvutikasutaja jaoks. Linuxit kasutatakse ka tänapäeval kosmose rakettide taevasse saatmiseks ( sky is the limit ?), samas kui Microsoft oma tootega on teadaolevalt “maa peale jäänud”. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ei ole taevas nii häid võimalusi inimestelt raha kokku korjata kui seda on maa peal ja raha kokku korjamise oskuse osas on Microsoft senini ületamatu. Ja mis see äri tegemise mõte oligi ..?

Moglen läheb oma kirjatöö lõpus ka veidi filosoofiliseks ja arutleb, mida selline de-tsentraliseeritud koostöö võiks tähendada muudes eluvaldkondades, näiteks uudiste ja info tootmise valdkonnas, kus erinevad inimesed koondavad ühistöö tulemusena kokku oma parimad teadmised ja info. Minu pakkumine on see, et sellises koostöövormis võib tekitada efektiivselt uut meediat küll – Wikipedia ja Youtube näitel.

Kusagil on innovatsiooni

"Innovation Happens Elsewhere" ( Ron Goldman & Richard P. Gabriel ) on raamat mis kirjeldab seda kuidas luua ja organiseerida vabavara projekte alates ideest , tarkvara arendusest ja oma kogukonna loomisest kuni küpse toote kasvatamiseni. Antakse rida juhtnööre ja kokkuvõtteid maailma praktikast, mis on osutunud edukaks.

Olenemata sellest, kas tegemist on kommertskasutusega tarkvaraga või vabavara projektiga, on edu saavutamise kriteeriumid suures plaanis sarnased. Henry Chesbrough (Open Innovation: The New Imperative for Creating and Profiting from Technology), andmetel on traditsiooniline strateegia uue tehnoloogia loomiseks ja selle kasumiks vormimiseks baseeruv AT&T/Bell printsiipidel: a) taga see et sinu heaks töötavad parimad inimesed b) loo uusi lahendusi ja turusta need esimesena, esimesena turule viija saab võidu eelise c) kontrolli oma intellektuaalset kapitali , et keegi teine ei saaks varbale astuda astuda sarnase asjaga.

Vabavara projektid on saanud ka oluliseks osaks maailma suurimate kompaniide arendustegevuses. Juba 2002. aastal tegi Berlecon Research uuringu Euroopa Komisjoni jaoks, kus leiti et maailma 25-st suuremast tarkvara firmast osales 8 firmat suuremal või väiksemal määral open source tarkvara arendusega. Sellisteks firmadeks olid näiteks IBM, HP, SAP, Hitachi ja Sun. Uuring tehti firmade avalike pressiteadete põhjal nii et võib arvata et tegelik vabavara kasutamine firmade poolt on veelgi suurem ja on aja jooksul kasvanud.

Neljandas peatükis kirjeldatakse raamatus seda, miks üldse vabavara projekte kasutusele võetakse. Üldiselt on põhjused miks inimesed tarkvara projektidega tegelema hakkavad järgmised: 1) tarkvara mida arendatakse aitab nendel tööd paremini teha 2) nad saavad arenduses kaasa rääkida 3) nad saavad muuta koodi ja kohandada seda enda vajaduste jaoks 4) nad saavad teiste kasutajatega suhelda ja õppida teistelt kasutajatelt 5) nad saavad osaleda lahedas projektis.

Üheks olulisemaks osaks projekti kasvatamisel ja edu saavutamisel on kogukonna ( community loomine). Üldiselt võib öelda, et mida rohkem projekt ergutab osalejaid omavahel suhtlema teiste kogukonna liikmetega, seda rohkem saab kogu projekt asjast kasu. Võtmekoht vabavara projektides on see et arendusprotsess peab olema tõeliselt avatud. Kõik arendajad nii siseringis kui välised, peaksid saama ligipääsu koodile ja saama võimaluse osaleda diskussioonides ja otsustes arhitektuuri osas.

Põhiline nõue open-source projekti arendustegevusele on see, et open-source kood oleks avalikult kättesaadav. Iga arendaja, kas siseringis või väljaspool – peaks omama võimalust saada ligi viimasele versioonile koodist. Arendaja, kes on kogu mooduli valmimise eest vastutav – mooduli omanik – peaks saama teha muudatusi otse koodis.
Need osalejad, kes teevad ettepanekuid bugide likvideerimiseks ja kellele veel ei ole antud täit ligipääsu lähtekoodile, peaksid saama jooksvalt ligipääsu arhiivile. Juurde arendused koodile peaksid toimuma tihedalt ( igapäevaselt kui võimalik ) ja need peaks olema alla laaditavad nii arendajatele kui ka kasutajatele. Tavaliselt hoitakse ka kättesaadavana üks viimaseid vanemaid stabiilseid versioone, selleks et kasutajad saaksid endale igal juhul alla laadida kindalt töötava versiooni.

Mõttekas on luua wish-listid kogu projekti jaoks, kuhu kogutakse soovid ja ideed arendajatele, kes otsivad uusi asju mida arendada. Ka wish-listide loomine ise ergutab kasutajaid omavahel suhtlema ja arenduses osalema. Väga oluline on kaasata arenduse protsessi ka lõppkasutajad kui soovitakse et projekt oleks tõeliselt edukas. Lisaks on vaja ka dokumentatsiooni. See võib alguse saada ka meili listidest ja sellest FAQ koostamisest.

Kui projekt on juba küpsenud ja sellele on tekkinud kogukond siis 8. peatükk kirjeldab seda kuidas projekti esialgset edu hoida ja isegi edasi viia. Räägitakse seda, kuidas professionaalselt projekti turundada ja edasi viia. Enne kui projekt tuleb avalikkuse ette tuleks luua huvitav lugu, mis kirjeldaks sinu projekti ja mis erutaks mingil moel inimesi. Story peaks olema ligitõmbav ühtaegu nii kasutajatena kui potensiaalsete arendajatena. Kui lugu ei ole mõjuv, siis inimesed ei ole huvitatud ja ei hakka aktiivseteks osalejateks. Oluline on lahti kirjutada oma tegevuse mudel ehk ärimudel, mis äratab usaldust ja kasutajad teavad millega nad kokku puutuvad.

Lisaks muule tuuakse ka välja , milline peaks olema ühe vabavara projekti kodulehekülg. Väiksemate projekti puhul peaks kodulehel olema kirjas vähemalt alljärgnevad asjad:

- projekti kirjeldus ja eesmärgid
- ligipääs selleks et saaks alla laadida viimase versiooni tarkvarast, viimased uuendused
- selgitused selle kohta kuidas uued liitujad saaksid projektis osaleda
- tuua välja viimased projektiga seotud uudised
- näidata kuidas saab liituda meililistiga ja kuidas otsida arhiivist varasemaid postitusi
- tutuvstada võtme arendajaid ja kuidas nendega ühendust saab võtta

Suuremate projektide puhul võiks kodulehel olla veel: juhendid ja näited toote kasutamise kohta, dokumentatsioon kasutajate jaoks, dokumentatsioon arendajate jaoks, ligipääs koodi varasematele versioonidele, kuidas hallata bugisid andmebaasis, FAQ küsimused projekti kohta, iga mooduli kirjeldused, lingid projektiga seotud kommertslahendustele.

Kommentaariks võiks öelda et kuigi juriidiliselt ja omandisuhete poolest on open-source ja kommertstarkvara loomine erinevad, siis arenduse protsessi osas on nad pigem sarnased kui erinevad. Edu kriteeriumid tehniliselt kvaliteetse toote arenduseks ja selle toote jaoks kasutajaskonna/klientuuri loomiseks on vägagi sarnased. Kuna tänapäeval osalevad ka globaalsed firmad vaba tarkvara arendustöödes ja osadel vabavara projektidel on ka kommertsalustel pakutavad lisamoodulid, siis võiks arvata et piir kommertstarkvara ja vabavara arendamise vahel on aina hägustumas.

Üks open-source edulugu - Firefoxi browser

Projekt millest edaspidi sai Firefox algatati Mozilla Suite eksperimendina nimega m/b ( Mozilla Browser) ja 2002 aastal anti asja ka katsetada Phoenix nime all.

Phoenixi nime kasutati kuni aprillini 2003 aastal kui nimi muudeti sest tekkis kaubamärgi vaidlus firmaga Phoenix Technologies. Uueks nimeks võeti Firebird. Kuna aga oli olemas ka Firebird server siis tekkis uus vaidlus ja 2004 veebruaris nimetati projekt ümber Mozilla Firefox´iks – lühidalt Firefox´iks. Et edaspidi ei tekiks nime vaidlusi võeti ka patent nimele Firefox USA patendiametis 2003. aastal. Sellega aga asi ei piirdunud. Firefox 0.8 ei saanud välja lasta kuna selgus et Suurbritannias oli registreeritud tarkvara valdkonnas nimi Firefox – The Charlton Company poolt. Pidev nimede vaidlus tekitas ka browserile uue hüüdnime “Firesomething.”

Eesolevad Firefoxi arendused on koondunud ühisnimetaja “Minefield” alla. Firefoxi arendustegevus peale versiooni 3.0 on jagatud kahesse osasse – 4.0 ja 3.1. Firefox 3.0 ise tehti avalikuks 17. juunil 2008 aastal. Mitchell Baker, endine Mozilla CEO on nimetanud mõned tulevased Firefoxi lisafunktsioonid nagu browseris video playback võimalus, offline aplikatsioonide loomine ja Firefoxi versioon mobiiltelefonidele.

Nagu enamiku open-source tarkvara puhul on Firefox pidevas arengus tuhandete programmeerijate poolt üle maailma. Kuid kaks inimest on suurimas osas asja eest vastutamas. Üks on noormees nimega Blake Ross , kes tänaseks on 22 aastane. Teine on Ben Goodger – 27 aastane Uus-Meremaa noormees. Ross – olles sisse loginud oma vanemate America Online interneti kontolt, alustas 14 aastaselt Firefoxi bugide parandustöödega Mozilla Group´i juures. Goodger sai Firefox 1.0 peamiseks tegijaks peale seda kui Ross hakkas täiskohaga üliõpilaseks 2003 aastal. http://www.wired.com/wired/archive/13.02/firefox.html

Firefoxi tegi Wired andmetel eriliseks Open-source tarkvara hulgas see, et nad pöördusid tarbija poole. Seni olid valdavalt open-source projektid olnud valdavalt suunatud advanced kasutajatele heade tehniliste oskustega. Firefox tungis aga Microsofti territooriumile ja hakkas pöörama tähelepanu tavakasutajate oskustele ja vajadustele. Paljudest rahulolevatest kasutajatest said toote misjonärid ja kõigest nädalaid peale toote debüüti toimusid juba 392 maailma linnas Firefoxi väljatuleku puhul peod. Seda võib pidada iga turundustegelase unistuseks.

Üks pea-arendaja Ross ise kommenteeris asja selliselt, et inimesed arvasid et browseri sõjad on läbi, kuid ajal kui Firefox välja tuli oli laialt levinud arvamus et Internet Explorer ei ole turvaline ja seda puudust hakkas korvama Firefox.

Praeguseks on edu togutu ja Firefox on üks paremaid näiteid edukast open-source lahendustest maailmas. Firefox 3 avamise päeval eelmisel 2008 aastal laadis seda uuemat versiooni alla 8 miljonit korda, see ületas prognoosi milleks oli 5 miljonit allalaadimist 24 tunni jooksul. Uue versiooni avamise päeval andis intervjuu ka Firefoxi juht Mitchell Baker. Tema käest küsiti et mis on Firefoxi eesmärk ja millist turuosa soovitakse saavutada browserite turul maailmas. Ta vastas et peamine saavutada oma peamine eesmärk – avatud veebi tegemine. “Me soovime omada piisavalt turuosa et suunata interneti arengut meie soovitud suunas. Meil ei ole kindlaid numbrilisi eesmärke.” “Eesmärgiks ei ole saada ainsaks suureks firmaks , kes ise otsustab mis suunas veeb areneb. Mozilla on selleks et oleks lõbus ja selleks et ehitada paremat internetti.”

Samas on Firefox ka rahaliselt arvatavasti kõige edukam open-source projekt. Nimelt teenib Firefox raha sponsoritelt ja 2005 aastal näiteks oli sellise tulu suuruseks 55 miljonit dollarit. Raha allikateks on Google sugused firmad. Firefox browseril on sisse ehitatud otsingu riba millega saab otse browseri aadressi riba juurde sisestada otsingu sõnu, otseselt ilma google.com lehele minemata. Selle rakenduse eest Google maksab Firefoxi ülal pidavale firmale. Et firma on non-profit asutus siis raha , mis sisse tuleb kasutatakse Firefoxi edasiseks arendustegevuseks.



Firefox history in screenshots

Esimestest häkkeritest

Steven Levy kirjutab, et kui igaüks saaks arvutitega suhelda ja neid kasutada samamoodi kui arvuti algusaegadel ja sama loomingulisusega siis see algne häkkeri eetika võiks levida ühiskonnas kulutulena ja muuta maailma palju paremaks. Võrreldes arvuti tulekuga ja esimeste programmide loomisega on aga paljugi muutunud.

Artikkel räägib sellest kuidas entusiastid lõid esimesi programme ja MIT laboritesse olid kogunenud matemaatika ja IT geeniused, võisteldes omavahel selles kes suudab koostada kõige optimaalsemat ehk ilusamat koodi. Samuti sellest kuidas mees nimega McCarthy tegeles MIT-is tehisintellektiga aegadel kui ei eksisteerinud veel informaatikat kui teadusharu, ehitades male masinat. Sel ajal ei usutud et selline masin võib inimesega males võistelda. Tänapäeval on arvuti võitnud ka male maailma meistreid.

Lisaks räägib Levy sellest kuidas teine mees, nimega Peter Samson , lõi arvutil esimesena digitaalset muusikat, arvuti millega seda teha sai maksis sellel ajal 3 miljonit dollarit

Artikkel räägib ka sellest kuidas esimestel arvutispetsialistidel ei olnud mingeid häkkeri käitumise juhiseid mis oleksid olnud formaalsed, sel teemal ei peetud diskussioone ja ei
kirjutatud selle kohta mingeid dokumente ega formaalseid seisukohti. Häkkeri eetika tõusis teemaks alles hiljem.

Seda et algusaegadel ei olnud mingeid formaalseid reegleid häkkeritel
võiks pidada põhjendatuks kuna ei ole vaja luua reegleid masina kasutamiseks mida sa põhimõtteliselt üksinda maailmas oskad ja lisaks ei oska keegi teine seda arvutit sama hästi kasutada eetika küsimused võiks päevakorda tulla alles siis kui masinaid on rohkem ja arvutit on võimeline kasutama keegi teine paremini kui sa ise.

Häkkerid usuvad et süsteemide kohta saab olulisi teadmisi peale seda kui need on lahti võetud ja on aru saadud kuidas need töötavad, sellest arusaamisest võib tekkida uusi lahendusi
kuidas luua uusi ja veel huvitavamaid asju. Nad pelgavad inimesi või füüsilisi barjääre mis võiks neid sellest põhimõttest ja tegevusest taganema sundida.

IBM oli kunagi arvuti sünonüüm ja viis arvuti ameeriklaste tavaellu. IBM-i tulekuga muutus ka häkkerite eetika ja kasutamise printsiibid formaalsemaks - arendus muutus tsentraliseerituks ja muutusi ei võinud sisse viia enam igaüks vaid see käis kindla protseduuri järgi. IBM oli omal ajal suunanäitajaks kogu arvutitööstuse arengule. See võiks tekitada küsimuse kas IBM võiks ka tänapäeval pidada üheks suunanäitajaks arvutitööstuses.

Tänapäeval on IBM-iga juhtunud nii et firma ei soovi enam oma nime sellise "jamaga" nagu seda on riistvara tootmine enam üldse siduda ja arvutite tootmine on maha müüdud ning lasknud ära muuta ka arvuteid tootva firma nime Lenovo´ks. Kui võtta aluseks et IBM-is teatakse ka tänapäeval kuidas asjad käivad ja osatakse arvutitööstuse suundi ette näha , siis arvutitööstuses ei ole riistvara tootmine enam perspektiivikas või kasumilik ja uued võimalused peituvad tarkvara arenduses ja sellega seonduvates teenustes. Et tänapäeval on ka riistvara ja veebi tehnoloogia arenenud selleni, et dokumente saab luua ja salvestada otse veebist, siis võiks IBM-ist isegi aru saada.

Steven Levy “Hackers” 2 esimest peatükki. http://www.gutenberg.org/etext/729