Vabadus kui õigus ja kohustus

Eben Moglen räägib oma artiklis “Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright” sellest, kuidas on arenenud ja muutunud tarkvara litsentseerimise põhimõtted. Kunagi olid arvutitööstuses ajad kus kogu turgu domineeris üks ettevõte – IBM. Sel ajal olid arvutid suhteliselt kogukad ja keerulised masinad. IBM-il oli tavaks oma tarkvara vabalt kasutada anda koos lähtekoodiga. Kood oli küll IBM-i oma ning oli suures osas IBM-i töötajate kirjutatud, kuid seda jagati ka oma klientidele tasuta ning innustati kliente tegema täiendusi sellele tarkvarale. Kuna nad domineerisid turgu ja olid peaaegu monopoli seisuses sellele ajal , siis on see ka loogiline kuna monopoolne turu positsioon võimaldas teenida kasumit eelkõige riistvara tootmise pealt.

Sellel ajajärgul oli tarkvara seotud kindlate tootjafirmadega, kuid tarkvara arendajad ei suhelnud omavahel aktiivselt. Tarkvara ei jagatud kasutajate vahel mitte üle võrgu , vaid magnetlintidel. See omakorda eeldas seda, et tarkvara arendusprotsess pidi olema mingil kujul tsentraliseeritud. Juhul kui kasutaja tegi parandusi ja täiendusi omalt poolt IBM-i tarkvarasse, siis esmalt jagati uut koodi IBM-i endaga. Seejärel IBM otsustas , kas pakutud uut lahendust võiks kasutada ning integreerida olemasoleva koodiga. Sellest tulenevalt oli arvuti tarkvara vaba tarkvara – selle omamiseks ei olnud vaja raha kulutada ja kasutustingimused võimaldasid koodiga ise eksperimenteerida ja seda muuta ning täiendada.

Sellel ajal ei olnud autoriõiguste küsimusi selles mõttes, et ei olnud seadusega piiritletud õigust “kedagi välja jätta” tarkvara arendamise õigustest ( to exclude others ), mida peetakse autoriõiguste esmaseks sisuks ja mõtteks USA ülemkohtu poolt.

Läks mõni aeg mööda ja tarkvara tootmise turule tekkis samuti üks domineeriv tegija ja peaaegu monopoolses staatuses tegija, kelleks oli Microsoft. Nüüd aga tekkis vastupidine huvi ning firmale muutus oluliseks, et saaks laiema avalikkuse “välja jätta” ja ise määrata tarkvara arenduse standardeid ja taset, sest Microsofti võim seisnes eelkõige Windows lähtekoodi omamises. Kui nende toode oleks olnud vabalt saadaval ja igaüks oleks saanud sellele täiendusi teha, oleks see võinud olla ohtlik Microsoftile kui tarkvara tootjale raha teenimise mõttes. IBM-ile samas oli omal ajal kasulik jagada tarkvara vabalt laiali , sest kasumit teeniti eelkõige riistvara müügi pealt ja IBM oli riistvara müügi monopol. Microsoft endale sellist luksust lubada ei saanud , et oleks saanud arvuteid tasuta laiali jagada selleks, et paremini selle sees oma tarkvara müüa.

Sellest tekkiski firmale strateegia, kus eesmärgiks oli leida innovaatilisi ideid väljaspoolt ning need kas maha suruda või muuta enda tarkvara osaks. Selline teguviis oli tulus ja pani tarkvara arenduses kesksele kohale autoriõigused ja omandisuhted.

Võib öelda, et Microsofti turunduse strateegiaks oli oma toodete loomine niiöelda algaja arvutikasutaja jaoks , kes ei olnud tehniliselt kuigi taibukas ning kasutas “hirmu, ebakindlust ja kahtlusi” selleks et hoida arenenumad arvutikasutajad eemale Microsofti võimalikest konkurentidest. Konkurentide olemasolu ja ellujäämine oli alati kahtluse all kuna Microsoft domineeris nii tugevalt turgu.

Kuna Microsoft oli monopol, siis juhtus see mis tavaliselt monopolidega juhtub – kvaliteet langes kuna motivatsiooni kvaliteedi nimel pingutamiseks eriti ei olnud. Tarkvara kvaliteet ja tarkvara tööstuse areng kannatas.

Muutus olukorrale tuli koos võrkude tekkega. Esialgu loodi Unixi süsteem, mis töötas erinevatel arvutitel ja pidi olema omas mõttes universaalne. Samas oli sellel süsteemil ka puuduseks see, et see ei olnud päris vaba. Vaba tarkvara arendusele pani aluse Richard M. Stallman, kes töötas MIT-is tehisintellekti loomise alal. Tema ideeks oli luua süsteem, mida arendatakse ühistööna kollektiivselt ja mis oleks esimene tõeliselt vaba kasutusega tarkvara. Seejuures tähendaks sõna “vaba” eelkõige vaba kasutamise ja muutmise õigust, mitte niivõrd vaba hinda – ehk tasuta olemist. Süsteemi nimeks sai GNU - “GNUs Not Unix”.

Kui Linus hakkas looma Linuxi süsteemi UNIX-i peale, siis oli tal mõte integreerida oma süsteem GNU süsteemiga ja lasta tarkvara vabaks selliselt, et kellelgi ei tekiks võimalust teha sellest tarkvarast konkreetselt kellegi omand. Ühistöö Linuxi kallal kandis vilja ja Microsoft oli ka ise sunnitud tõdema et tegemist on kvaliteetse asjaga. Üks Microsofti ettevõtte sisene memo ka lekkis avalikusele, kus nad tunnistasid, et Linux on usaldusväärne tarkvara selleks, et kasutada teda kriitilistes töölõikudes ja et avatud lähtekoodi mudel annab asjale pikaajalise usaldusväärsuse, mis ületab paljude teiste operatsioonisüsteemide konkurentsivõime.

Klassivahe on üsna märgatav just arenenud ja nõudliku arvutikasutaja jaoks. Linuxit kasutatakse ka tänapäeval kosmose rakettide taevasse saatmiseks ( sky is the limit ?), samas kui Microsoft oma tootega on teadaolevalt “maa peale jäänud”. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ei ole taevas nii häid võimalusi inimestelt raha kokku korjata kui seda on maa peal ja raha kokku korjamise oskuse osas on Microsoft senini ületamatu. Ja mis see äri tegemise mõte oligi ..?

Moglen läheb oma kirjatöö lõpus ka veidi filosoofiliseks ja arutleb, mida selline de-tsentraliseeritud koostöö võiks tähendada muudes eluvaldkondades, näiteks uudiste ja info tootmise valdkonnas, kus erinevad inimesed koondavad ühistöö tulemusena kokku oma parimad teadmised ja info. Minu pakkumine on see, et sellises koostöövormis võib tekitada efektiivselt uut meediat küll – Wikipedia ja Youtube näitel.